Inimestel on ootus, et ühel päeval leiutatakse maagiline vähiravim või -vaktsiin, mis hoiab kõik pahaloomulised kasvajad eemal. See ootus on praegu veel kauge tulevikulootus.

Nimetaja „vähk“ alla mahub väga palju, tegelikult sadu erinevaid haigusi. Me ei tea kõiki vähi põhjuseid ja me ei oska alati seletada, miks tekivad rakus muutused, mille tagajärjel hakkavad vähirakud kontrollimatult paljunema. Tänapäevaks on mitmete vähitüüpide korral teada kindlad seosed geneetiliste muutustega ning on ka olemas seosed suitsetamise ja mõne kopsuvähi tüübi, nagu ka ultraviolettkiirguse ja nahavähi vahel. Samas on ka selge, et vähk on mitme teguri koos esinemise tagajärg: pärilik eelsoodumus, keskkonnategurid ja tervisekäitumine ühes võivad põhjustada haiguse.

Oluline on teadmine, et tänu teaduse arengule on vähk ravitav varasel avastamisel ja seda eriti sõeluuringutega kaetud paikmetes – jämesoole-, rinna-, emakakaelavähi vormides.

Praeguste seire- ning diagnoosimisvõimaluste juures suudame ning oskame avastada vähki varasemas faasis ning ka iga vähki iseloomustada oluliselt täpsemini kui varem. Mida täpsem on diagnoos, seda lihtsamini saab määrata konkreetse, just sellele vähitüübile sobiva tõhusa ravi. See omakorda annab parema kliinilise efekti, mis väljendub nii patsiendi pikemas elueas kui ka elukvaliteedis.

Kaasaegse vähiravi üks printsiipe on: õigel ajal, õigele vähile, õige ravi, õige hinnaga. Ka ravikulusid saaks vähendada, kui vähiravi rahastamine arvestaks iga konkreetse patsiendi vähi molekulaarbioloogiat, mitte ainult vähi paiget ja haiguse progressioonil avanevaid järgmisi ravimeetmeid. Lisaks aitab diagnostikavahenditega kogutav info meil vähki ajas paremini mõista ning tänu sellele ka järjest parematele ja täpsematele ravimitele lähemale jõuda.

Kui head ravi saab Eesti vähipatsient?

Vähktõbi on globaalne probleem, millesse haigestumine on kasvutrendis. Paljude Euroopa riikide, nii ka Eesti tervishoiupoliitikas, on vähitõrje oluline prioriteet ning riiklikke tegevusi viiakse ellu rahvuslike vähiprogrammide kaudu. Eesti „Vähitõrje tegevuskava 2021-2030“ tõdeb, et Eestis suureneb vähki haigestumise absoluutarv, samas on ka mitmeid lahendamata probleeme, nende seas mure, et „vähitõrjet ei käsitleta tervikuna ja vähiravi korralduses puudub strateegiline planeerimine“.

Uuringud ja statistika näitavad, et Eesti patsientidele pakutav vähiravi on küll maailmas kokkuvõttes „päris hea“, aga Euroopa riikidega võrdluses jääme siiski alla. Uuenduslike vähiravimite jõudmine Eesti patsiendini võtab väga kaua aega: Euroopa Liidu (EL) riikide seas on Eesti edetabeli eelviimane – 960 päevaga alates ravimi ELi müügiloa saamisest.

OECD 2019 raporti „Addressing challenges in access to oncology medicines“ põhiselt on Eestis rahastatud 38% onkoloogilistest ravimitest ja nende kombinatsioonidest. Maailma Terviseorganisatsiooni (ingl k World Health Organization, WHO) oluliste ravimite näidisloendis (ingl k WHO Model List of Essential Medicines) nimetatud ravimitest on Eestis rahastatud 100%, aga uutest, alates 2014. aastast turule toodud ravimitest on rahastatud vaid 39%.

Miks uusi ravimeid üldse vaja on?

Iga vähk on eriline ja väga spetsiifiliselt tuleb läheneda ka igale vähipatsiendile. Sealjuures on oluline, et iga patsient saaks õigel ajal õige diagnoosi ja õige, just talle sobiva ravi: me räägime personaalmeditsiinist, mis algab täppisennustusest ja täppisennetusest ning lõpeb täppisdiagnostika ja täppisraviga.

Täppisonkoloogilised diagnostika- ja ravimeetodid põhinevad vähibioloogial ning vähiravikäsitluses ei lähtuta enam paikmetest – innovaatiline vähiravi on tuumoragnostiline ehk ravitakse vähi geenidest lähtuvalt, sõltumata sellest, kus kasvaja organismis asetseb.

Täppislahendused on personaalsed ja seetõttu puudub massiefekt: neid on keeruline traditsiooniliste kliiniliste uuringutega seni kasutusel olevate kriteeriumide järgi hinnata või omavahel võrrelda. See aga pidurdab innovatsiooni kasutuselevõttu: meil puudub võimekus hinnata selliste lahendustega loodavat väärtust – tervisekasu.

Uued ravimeetodid – näiteks immuunravi, geeni- ja rakuteraapiad – pakuvad uusi ravivõimalusi ka seni ravimatutele haigustele. Uute ravimite/ravimeetodite kättesaadavuse tagamine Eestis on eelkõige Eesti patsientide huvides, et parandada ja pikendada nende elusid, kes on haigestunud vähkkasvajasse.

Selliste ravimeetodite hindamiseks ja riiklike rahastusotsuste tegemiseks tuleb uuendada seni hindamise aluseks olnud kriteeriume. Euroopa eri riikides on kasutusele võetud uudsed ravimeetodite hinna- ja hüvitamismudelid, mis kiirendavad patsientide juurdepääsu ravile. Eesti Haigekassa kulutõhususe metoodika on olnud kasutusel eelmise sajandi lõpust ja hindamiskriteeriumid on endiselt läbipaistmatud. Majandusliku mõju hindamine lähtub kitsalt uute ravimeetoditega seotud otsestest kuludest haigekassale, arvestamata näiteks haigusega kaasnevaid kaudseid kulutusi, mis tekivad seoses töölt ära olemisega ning võimaliku puude määramise ja süvenemisega.

Uute innovaatiliste ravivõimaluste lisamine solidaarse kindlustuse rahastatavate teenuste hulka tekitab küll lisakulu ravimieelarvele, aga vähendab kulusid nii mõnelgi teisel eelarvereal nii haigekassas kui ka muudes ametites. Kindlasti annab uute innovaatiliste ravivõimaluste lisamine tervisekasu väga paljudele vähki haigestunutele, sest võimaldavad elada vähiga kui kroonilise ja kontrolli all hoitava haigusega või koguni terveneda. 

Kristjan Välk (Pfizer, Ravimitootjate Liidu onkoloogia töögrupp)

Anneli Truhanov (Pfizer, Ravimitootjate Liidu ravimite turuletuleku töögrupp)