Eestil ja meie inimestel läheb üldjoontes hästi. Keskmises ja pikemas vaates on kasvunumbrid väga positiivsed, seame suuri eesmärke – plaanime ehitada võimsa infrastruktuuri: olulised on raudtee, maanteed, energeetika ja kindlasti kaitsekulutused. Samas ei tohi unustada, et oluline on ka tervishoid, kus oleme nüüd juba mitu aastat kriisist kriisi liikunud.

Tervishoiu alarahastus on krooniline juba pikki aastaid. Kuna tervishoiutöötajad teevad tublilt tööd, uued haiglahooned ja tehnoloogia on tipptasemel, siis esmapilgul tundub kõik justkui väga hästi olevat. Tegelikult on Eesti avaliku sektori kulud tervishoiule Euroopa regiooni keskmisest väiksemad.

Kriiside kõrval peame arvestama, et tervishoius ei saa ega tohi keskenduda vaid hetkel olulisena tunduvale. Teame juba aastaid, et tervishoiu tänane hüvitamise mudel ei ole jätkusuutlik, vaja on rohkem raha riigieelarvest. Oluline on sealjuures, et me oskaks seda vähest raha paremini kasutada ja riigi tehtavad kulutused oleks tulemuspõhised.

Tervishoiu lahutamatuks osaks on ka ravimid, mis on kasvavate tervishoiukulutuste seas suhteliselt väikese osakaaluga. Samas võimaldavad just ravimid hoida tervishoiukulutusi väiksemana – näiteks aidates vältida krooniliste ja degeneratiivsete haiguste haiglaravi.

Eesti patsient ei saa uut ravimit kätte

Saamaks aru, millised valdkonnad vajavad tervishoius kõige rohkem lisarahastust, tuleks ennast võrrelda teiste riikidega. Iga-aastaselt läbi viidava uuringu Patients W.A.I.T. värsked andmed (avalikustatud aprillis 2022) näitavad, et periood, mis jääb uute ravimite müügiloa saamise ja haigekassa poolt hüvitamise (riikliku kompenseerimise) vahele, on Eestis Euroopa keskmisest pikem.

See tähendab, et uued ravimid, mis saavad tsentraalse müügiloa, jõuavad Eesti patsiendi raviskeemi heal juhul tervelt kolm aastat hiljem! Nad jõuavad, aga lubamatult pika viivitusega. Perioodil 2017–2020 oli Eestis see ooteaeg keskmiselt 599 päeva, kuid näiteks edetabeli tipus oleval Saksamaal vaid 133 päeva. Euroopa keskmine on sealjuures 511 päeva.

Tähelepanu tuleks pöörata ka sellele, et uuritaval 4-aastasel perioodil andis Euroopa Komisjon välja ligemale 160 uut müügiluba, millest vaid neljandik on saanud positiivse lahenduse ja on nüüd hüvitatavad Eesti patsientidele. Eriti kriitiline seis uute ravimite kättesaadavuse osas on harvik- ja vähiravimite osas, kus nelja aasta keskmine Eesti patsiendini jõudmise aeg küündib 1000 päevani!

Uued teraapiavõimalused, sealhulgas ennetusmeetmed, ravimeetodid ja ravimid päästavad elusid iga päev. Näiteks vähiravimite, aga ka seni täiesti ravimatute haiguste, sealhulgas ka harvikhaiguste, ravi areng on viimastel aastatel olnud märkimisväärne. Innovaatilised ravimeetodid – immuunravi, geeni- ja rakuteraapiad pakuvad uusi ravivõimalusi ka seni ravimatutele haigustele.

Uued ravimid on tihti efektiivsemad kui olemasolevad, sest annavad ühekordse manustamise järel pikaajalise tulemuse või mõnikord lausa võimaluse terveneda. Paljudel juhtudel annavad uued ravimid raskelt haigelt inimestele võimaluse lisa-aastateks. Igal juhul on uutel ravimitel otsene mõju inimeste tervelt elatud aastatele ning nende piiratud kättesaadavus suurendab pikas perspektiivis haigekassa ja riigi kulusid ravile tervikuna.

Ravimite hindamisprotsess vajab uuendusi

Teadus ei ole võimeline kõikidele haigustele kohe ja kiiresti lahendusi leidma ning kõiki haigusi välja ravima veel niipea, nagu me ei ole ka võimelised ära hoidma haigestumisi. Seetõttu on uued ravimid ja ravimeetodid äärmiselt olulised, et inimeste elukvaliteeti parandada ja eluiga pikendada. Täna on üle maailma arenduses üle 9000 molekuli – uue ravimikandidaadi. Kandidaatidest kõik ei jõua lähiajal ravimini, aga paljud jõuavad, mitmed samas aga alles aastate või isegi aastakümnete pärast.

Uued ravimeetodid on samas väga keerulised ega mahu isegi tihti tavapärase “ravimi” mõiste alla. Näiteks uudsete vähi bioloogial põhinevate ravimeetodite arvukus kasvab iga aastaga, kuid selliste ravimite kasutuselevõtt on praegu keeruline, sest tänane hüvitamisotsuse eelne kulutõhususe arvutus nende hindamiseks ei sobi. Haigekassa kulutõhususe arvutused ja rahastamisskeemid vajavad uut lähenemist. Kogu ravimite hindamisprotsess tervikuna vajab tegelikult kaasajastamist ja ülevaatamist.

Ravimitootjate Liidu ettepanek on võtta uue ravimi hüvitamise otsuse langetamisel täiendavalt arvesse ka riigi majanduse arengu taset ning haiguse raskusastet. Teisisõnu peaksime arvestama ka seda, kui palju aastaid jääb haiguse tõttu elamata, võrreldes keskmise oodatava elueaga antud patsiendirühmas. Näiteks Leedus, kus SKP on sarnane Eestiga, kasutatakse süsteemi, kus rahastamise otsus on seotud haiguse raskusastme ja SKP määraga. Neil on ühiskonnas kokku lepitud, et raskemate haiguste korral ollakse valmis ka rahaliselt rohkem panustama.

Mitmetes riikides on juba kasutusel erinevaid uusi hinnakujundus- ja hüvitamismudeleid. Ka Eestis peame neid üha enam kasutusele võtma. Võiksime rakendada näiteks näidustus- ja kombinatsioonipõhist hüvitamist, kus ravimi hind peegeldab selle väärtust erinevate näidustuste lõikes. Näidustuspõhine hüvitamine tähendab, et mitme näidustuse korral kasutatav ravim võib pakkuda erinevatele patsiendirühmadele erinevat kasu ja ravimi väärtus võib erineda. See mudel on Eestis osaliselt kasutusel, aga kindlasti annaks laialdasem kasutamine suurema efekti.

Innovaatilisi valikuid on mitmeid

Kombinatsioonipõhise rahastamisega lahendatakse näiteks olukord, kus erinevate tootjate üksikuid ravimeid kasutatakse kombinatsioonina. Samas tulemuspõhiste maksete korral sõltub ravimi eest tasumine selle tegelikust tulemuslikkusest ja on seotud jälgitavate ja mõõdetavate tulemustega. Taoline mudel on juba kasutusel näiteks Saksamaal, Hispaanias, Ühendkuningriigis. Eestis on samuti positiivseid arenguid selles suunas toimumas.

Ajatatud ehk astmeliste maksete korral saavad rahastajad teha ravimitootjatele makseid kindlate perioodide jooksul iga ravi saava patsiendi eest. See süsteem aitab leevendada ravikindlustuse ühekordseid suuri kulusid. Kasutusel on selline süsteem näiteks Itaalias.

Kasutatakse ka ette fikseeritud või kindlaks määratud hüvitist, mis võimaldab hüvitist ja ravimit saavate patsientide arvu lahus hoida. Arvestades, et sel juhul ei sõltu tasu ravitavate patsientide arvust, aitab selline mudel rahastajatel konkreetse diagnoosiga patsientide raviga kaasnevat eelarvemõju ette näha ning tagada selle jätkusuutlikkus pikemas perspektiivis. Kasutusel on selline lahendus näiteks Taanis.

Uudsed hinnakujundus- ja maksemudelid nõuavad koostööd paljude sidusrühmade vahel, seadusemuudatusi, uudseid andmekogumis- ja muid digilahendusi, kuid on seda igati väärt. Ma olen veendunud, et uudsed mudelid kiirendavad ja seega parandavad Eesti patsientide juurdepääsu ravile.

Kõige lõpuks tahaks otsustajatele meenutada, et 2009. aasta ajutine, erakorralise meetmena rakendatud retseptiravimite käibemaksutõus on jätkuvalt jõus ja seda juba rohkem kui 12 aastat! Kui tookord antud lubadused lõpuks täidetaks, tooks see patsientidele päris suure hulga miljoneid ja annaks haigekassale märkimisväärse lisaressursi, mida saaks kasutada muu hulgas ka uute ravimite kiiremaks kasutuselevõtuks Eestis.

Riho Tapfer

Ravimitootjate Liidu juhataja