Covid-19 ja Venemaa agressioon näitavad, et me elame praegu ja tõenäoliselt veel pikka aega kriisides. Kuidas ühiskonnana sellises olukorras hakkama saame, on meie endi teha. Kriisid näitavad, et me peame suutma paremini planeerida, aga ka kogemusi analüüsida ja selle baasil prognoose teha. See peaks aitama meil kokku hoida nii väärtuslikku energiat kui ka raha.
Nii Covid-19 pandeemia kui Venemaa agressioon Ukrainas on suurendanud survet ka ravimite tootmis- ja tarneahelatele. Survet riiklikele tervishoiusüsteemidele Covidi kontekstis ei pea ilmselt eraldi mainimagi. Tõsiselt on vaja mõelda, kuidas ja kust saada tervise- ja sotsiaalkindlustussüsteemile raha juurde selleks, et saada hakkama nii sõjapõgenikele kvaliteetse abi andmisega kui ka selleks, et Eestis pakutava meditsiiniteenus areneks kõikidest kriisidest hoolimata. Kriisid kinnitavad, et nagu me ei saa unustada kunagi kaitsevõimet ja sellesse investeerimist, ei saa me peita pead liiva alla selles osas, kui oluline on arstiabi teenuse kättesaadavus ning innovatsioon ehk vajadus uute ja uuenduslike diagnostika- ja ravilahenduste järele.
Alustuseks peaksime kokku leppima innovaatiliste lahenduste vajaduste ulatuses, sealhulgas uute ravimite järele. Keegi ei kahtle, et meie transpordi- või kommunikatsioonitaristu peab olema parim ja turvalisim, aga kui küsida, kas meie patsiendid peaksid saama moodsaimat ravi, kehitame õlgu. Sest me teame juba küsimust kuuldes, et seda me tõenäoliselt ei saa endale lubada, sest tervishoius raha napib – ja nagu väitis haigekassa pressiesindaja hiljuti Postimehes – siis ka pole vajadust!
Kui koostaksime täna nimekirja ravimitest, mis Eestis ei ole patsientidele kättesaadavad, aga mitmes teises EL riigi on – siis saaksime mitmekümnekohalise listi. Nimekiri koosneks kõige uuematest täppismeditsiini lahendustest vähi, neuroloogiliste haiguste, diabeedi või harvikhaiguste raviks – need on ravimid, mis on saanud Euroopas tsentraalse müügiloa, kuid ei ole jõudnud Eesti Tervisekassa poolt rahastatavate ravimite ega teenuste nimekirja.
Need on ravimid või ravimeetodid, mida peetakse täppismeditsiini kõige moodsamateks ja ägedamateks lahendusteks. Immuunravi, geeni- ja rakuteraapiad, mida on arendatud kümme või enam aastat.
Paljud sellistest ravimitest sobivad võrreldes üldlevinud vererõhualandajatega vaid väga vähestele patsientidele ning nende rahastamise saamiseks solidaarsest kindlustusest ei sobi ka seetõttu seni kasutusel olnud kriteeriumid: tõhusus võrreldes kasutusel olevate ravimitega, patsientide hulk (maht) ja hind. Need ravimid ei haaku meie paljukiidetud „solidaarse“ tervishoiurahastusega, sest tooksid leevendust mõnel juhul vaid 1-2 patsiendile aastas.
Siit ka küsimus: mis on haiguselt võidetud elupäevad hind ja kuhu me piiri tõmbame – kes mahub „solidaarse“ rahastuse sisse ja kes mitte. Kas üks tervenenud või elupäevi võitnud patsient tänu kõrgtehnoloogilisele ravimile on piisav või on see liiga kallis Eesti riigi jaoks?
Rahastuse takerdumine tuleb kõige julmemalt esile just harvikhaiguste ja onkoloogiliste ravimite rahastamise puhul. Selliste patsientide viimane õlekõrs on avalik rahakogumine – näiteks Vähiravifondi Kingitud Elu, Tartu Ülikooli Lastefondi või Lastehaigla Toetusfondi abiga. Tänase Eesti tervishoiu rahustusmudel sunnib haigekassat tegema otsuseid, mis näeb innovatsioonil tihti ainult hinnasilti ja mitte (lisa)väärtust.
Parim ravi on kättesaadav ravi
Üle maailma on praegu „ravimite arendustorus“ (pipeline’is) umbes 9000 uut molekuli: uusi ravimeid tuleb juurde pidevalt ning paljud neist pakuvad ka üha suuremat kasu – sealhulgas väga suurt võimalust seni halva prognoosiga haiguste leevendamiseks või lausa paranemiseks. Umbes 3500 neist uutest molekulidest on võimalikud uudsed vähiravimid – seda on 75% rohkem kui 2015. aastal ja seda just seetõttu, et teadus on teinud olulisi läbimurdeid haruldaste vähivormide mõistmisel ning uudsed bioloogilised ravivõimalused on osutunud edukateks.
Oluline oleks arutleda selle üle, kas me jäämegi ravimite puhul mõõtma vaid seda, et ravim oleks „suurima kasuteguriga õiglase hinnaga,“ nagu kommunikeerib haigekassa, vaid hakkame võtma arvesse ka seda, missugune on riigi majanduse arengu tase ja ka näiteks haiguse raskusaste. Kas me ei peaks mõõtma seda, missugune on uuest ravimist saadav kasu inimese ja miks mitte ka hooleandja elukvaliteedile või kui palju aastaid jääb haiguse ravimata jätmise tõttu elamata võrreldes keskmise oodatava elueaga antud patsiendirühmas?
Täna on Eesti patsientidele hüvitatavad 41 uut ravimit 160st, mis on aastatel 2017-2021 Euroopa Komisjoni müügiloa saanud. Neljandik. Alles aasta tagasi saime öelda, et kättesaadav oli Eesti patsiendile kolmandik uutest ravimitest. See lõhe läheb aastatega ainult suuremaks, kui me ei vaidle avalikult selgeks tervisekasu mõistet ning ei võta vastu otsust tervishoiurahastust laiendada parema tervistulemi saavutamiseks. Haigused jäävad, uued ravimid lähevad järjest sihitumaks ja keerulisemaks – geeniteraapia, rakuteraapia ei ole lihtsad „sobivad kõigile“ suure kasuteguriga lahendused.
P.S Vaata siit Eesti võrdlus ravimite kättesaadavuse osas teiste riikidega, kes on meiega majanduslikult sarnasel skaalal.
Chris Ellermaa (Roche Eesti OÜ), Eesti Ravimitootjate Liidu onkoloogia töögrupp