1. Eesti Päevaleht  
    Arvamus

    27. august 2019

    Kadri Mägi-Lehtsi

    Roche Eesti tegevjuht

     

    Haigekassa on hakanud tulemuse järgi hindama insuldijuhtusid, kuid vaadelda tuleks rohkemaid valdkondi. 

    Viimasel ajal päevakorda tõusnud väga kallite ravimite hindade küsimus puudutab lähedalt nii neid, kes abi vajavad, kui ka neid, kes otsustavad, kuidas ravimeid rahastatakse. Ent kui pooled teineteisele vastanduvad, siis haigestunud inimeste soovide ja riigi võimaluste vaheline lõhe aina suureneb.

     

    Eestis ei ole ega saa ka kunagi olema ravimitööstust, mis kataks meie haigete vajadusi. Samal ajal kuulub Eesti jõukate riikide n-ö teise klassi klubisse, mis tähendab, et nagu teistes arenenud riikides, vananeb elanikkond meilgi. See omakorda tähendab, et haigusi on rohkem. Just kroonilisi haigusi, mida välja ei lõika ja millega koos väärikalt elamiseks vajame muu hulgas ravimeid.

     

    Ainus viis Eesti inimeste suurenevat ravimivajadust leevendada on osaliste koostöö. Eduka koostöö näiteid on juba praegu. Esimesena tegi ravimifirma Roche 2007. aastal ettepaneku jagada kopsuvähiravimi kulusid. Paraku ei olnud haigekassa tookord uuendustele avatud. Aga alates 2014. aastast ei saa sisuliselt ükski uus vähiravim riiklikku rahastust, kui tootja omalt poolt kulusid osaliselt ei kata. Nii et haigekassa ja tootjate läbirääkimised hindade üle ja koostöö käivad. Paraku ei muuda see suures plaanis ega tervishoius üldisemalt suurt midagi.

     

    Väga olulised on otsused, mis tehakse väljaspool haigekassat ja tervishoiusektorit. Näiteks enne valimisi lubas üks erakond langetada ravimite käibemaksu. Võimul olles on see lubadus unustatud. Maksustamisküsimusi on teisigi. Näiteks erisoodustus selle eest, kui tööandja tasub oma töötaja ravi(mi)kulud või kui ravimitootja annetab ravimi heategevuseks – sellelgi juhul karistatakse teda erisoodustusmaksuga. Kuigi maksuteema on üksiku abivajaja seisukohast oluline, ei muuda see tervishoiusüsteemi toimimist.

     

    Kui ruttu hakkab haige kõndima

    Praegu mõõdetakse tervishoius seda, kui palju raha kulutatakse, kui pikad on ravijärjekorrad, kui mitu ravijuhtu on ühes haiglas ja kui suur on ravijuhu keskmine maksumus. Ja me ei tea – sest seda ei mõõdeta –, kui kiiresti hakkab puusaproteesi saanud haige iseseisvalt kõndima, kas keemiaravi saav patsient käib tööl, kas astmahaige tunneb end nii väsinuna, et on seetõttu töövõimetu jne. Me ei mõõda seda, kui palju tervist meie tervishoiusüsteem haigele tagasi annab, kui kiiresti naaseb patsient tööellu ega kui hästi saab vanainimene oma krooniliste tõbedega iseseisvalt hakkama.

     

    Ei mõõdeta, kui kiiresti hakkab puusaproteesi saanud haige iseseisvalt kõndima ja kas keemiaravi saav patsient käib tööl.

    Kogu süsteem on rajatud üksnes sisendite ja protsessi kvaliteedi, mitte tulemi kvaliteedi mõõtmisele. See ei peaks nii olema.

     

    Eesti oma väiksuses võiks ja saaks olla uuendusmeelne ning juurutada tervise tulemi põhist ehk patsiendikeskset meditsiini. Haigekassa on seda küll insuldijuhtude kohta tegema hakanud, kuid valdkondi oleks vaja oluliselt rohkem ja märksa kiiremini.

     

    Tervisekeskse meditsiinini jõuame vaid siis, kui kõik tervishoiu osalised – haiged, teenuseosutajad, rahastaja, sektori muud partnerid, sh ravimitööstus, ja muidugi poliitika kujundajad – teevad koostööd ühisosa nimel. Paraku ei saa me enam olla maailmas esimesed, kes hakkavad tervisetulemit mõõtma, kuid me saame olla esimesed, kes loovad üleriigilise süsteemi, mida teised meilt hiljem õpivad. Samuti nagu on võetud eeskuju meie digiretseptist.